Täna ma tahan Sinuga jagada oma taipamist. Mediteerides ja iseenda mõtteid kuulama jäädes märkasin, kui palju ma olen harjunud kannatama. Kannatan murede, emotsioonide ja olukordade pärast, mis mulle ei meeldi või millele ma ei saa otse mõju avaldada.  

Toon mõned näited:

• muretsen laste pärast
• kannatan emana, sest näen, et teistel on lihtsam või teistmoodi
• kannatan naisena, sest näen, et meestel on elu kergem või vähem muresid
• kannatan ka iseenda sees, sest mõnikord mõtlen, miks asjad ei lähe just nii, nagu ma soovin.  

Kas tuleb tuttav ette?

Ühel päeval, meditatsiooni ajal, sain aru – ma valin kannatada. Ma valin seda, sest olen ise seda uskunud, ise seda toetanud. See on olnud minu jaoks normaalsus.

Aga mis siis, kui see kannatus pöörata ümber rõõmuks? Mis siis, kui ma saan seda kogeda hoopis teistmoodi?  

Ma avastasin, et ma tahan tunda rõõmu sellest, et olen ema. Ma tahan rõõmustada selle üle, et ma valisin siia sündida naisena ja armastada seda, kes ma olen. Isegi kui kõht valutab või mõtted on segased, saan ma võtta hetke ja lihtsalt olla.  

Mida ma siis tegin?
Võtsin hetke ja märkasin, kus ma automaatselt laskun kannatusse. Kirjutasin need olukorrad üles, pöörasin need teistpidi ja mõtlesin, kuidas saaksin seda kogeda hoopis rõõmuna?  

Meie valikud ja mõtted on võimsad, ning Sina saad teha teadliku valiku, kuidas Sa olukordi näed ning kuidas neist rõõmu ja rahu leiad.  

Minul võttis mitu aastat aega, et seda märkama hakata ja ehk see, mida ma täna jagasin aitab Sul ennast paremini mõista.